Kehaliselt seisis Fleur sirgelt, aga kas oli ta kõlbliselt sedasama? See oli mõte, mille pärast Michael end aina lurjuseks nimetas. Fleuri eluviisides ei märganud ta mingit muutust ja ta hoidus ustavalt selle kohta teateid nõutamast, mida ta oma silmaga ei näinud. Kuid kasvav tähelepanu tõi ikka enam ja enam ilmsiks mingisuguse künismi, mis näitas, nagu pesitseks Fleuris alaline arvamine, et kõik väärtused on ühesugused ja ükski neist pole palju väärt.
Kuigi Wilfrid oli alles Londonis, ometi polnud teda näha ega polnud temast ka juttu „Mis silmast ja kõrvast, see südamest,“ näis olevat motoks. Michaeli kohta ei käinud see – Wilfrid oli vahetpidamata tal meeles. Kui Wilfrid Fleuri ei kohanud, kuis võis ta siis välja kannatada, temale nii piinavas läheduses elada? Kui Fleur ei tahtnud, et Wilfrid jääks, miks ei saatnud ta teda siis minema? Ka leidis Michael raskena teistele varjata, et tema ja Desert polnud enam sõbrad. Sagedasti tõusis tung sinna minna ja asjale lõpp teha, aga ikka surus ta selle tagasi. Seal kas polnud üldse midagi, mida tema poleks teadnud, või kuigi seal oli, siis oleks Wilfrid talle vastanud, et pole midagi. Michael leidis selle loomulikuna:
228
