kümme. Nelja kuuga oleks sõiduraha teenitud!
Sealsete piltide järele otsustades pidid seda paljud tegema. Tony aga ei pea midagi teadma, isegi seda mitte, et ta ainult näoks istub. Tema oli ju nii närvlik ja temasse armunud! Ta kujutleks kohe midagi; ta mäletas, Tony oli ikka öelnud, et kunstnikud on nagu kassid. Kuid see härra oli väga kena, kuigi ta näis kõige üle naervat. Victorine soovis, et ta oleks temale oma joonistust näidanud. Võimalik, et näeb end ühel ilusal päeval kusagil näitusel väljapanduna. Kuid ilma – oo! Ja äkki mõtles ta: „Kui ma pisut rohkem sööksin, läheksin ma ka kenamaks!“ Ja nagu tahaks ta sellest julgest mõttest pääseda, hakkas ta oma vastas istuvale sõitjale näkku vahtima. Sel oli kahekordne lõug, oli pehme ja roosa ja heledad silmad vahtisid Victorine'ile vastu. Inimestel on oma mõtted, aga võimatu on öelda, missugused. Ja naeratus, mida Aubrey Greene soovis, valgus üle tema uue mudeli näo.
Kolmas peatükk.
Nägu, mida Michael joonistas, oli alguses Victorine ja muutus lõpuks Fleuri omaks.
