mees ei hakka ometi naist ära andma. Kuid sõjakaaslaselt ei tahtnud ta ometi valet kuulda. Tema enda ja Fleuri vahel polnud sõnagi lausutud, sest et sõnad, tundus talle, ei lisaks teadmisi, vaid ähvardaksid ainult nendevahelist sidet, mis muidugi juba küllalt nõrk. Jõulud Montide perekonna mõisas möödusid faasanijahil. Teisel päeval, viimasel klaperjahil, oli Fleur kaasas olnud, talutades Ting-a-lingi nööri otsas. Hiina koer sattus haruldasse ärevusse, karates igakord õhku, kui mõni lind langes, aga püsside paugutamine jättis tema sootu külmaks. Michael, oodates oma möödalaskmist – ta oli vilets tabaja – vaatles Fleuri kiivast nägu, mis hallide nahkade keskelt välja paistis, ja tema pingul kuju Ting-a-lingi paela hoides. Laskmine oli Fleurile uudiseks ja selle tõttu püsis ta kõige paremas meeleolus. Michaelile meeldis isegi tema „Oo, Michael!“ kui ta ei tabanud. Fleuril oli seltskonnas suur edu, mis tähendas, et Michael temast peaaegu muud näha ei saanud kui aga uinuv pea padjal; aga maal polnud ta vähemalt selle hiiliva rahutuse käes kannatanud.
Tõmmanud viimsed jooned pöetud juustesse kustutuspaberil, Michael tõusis üles. St. Pauli juures, ütles see naine. Ta võiks
