ril üles ja alla. Victorine'is hakkas midagi liikuma nagu mõnesugusel mürgistusel. Viisteist šillingit päevas! Sinised liblikad!
Valitses sügav vaikus. Mehe silmad libisesid üles ja alla. Victorine'i näole ilmus nõrk naeratus – ta arvas kokku raha, mis ta võis teenida.
Lõpuks peatusid kunstniku silmad ja käsi ja ta seisis paberit silmitsedes.
„See on tänaseks kõik, miss Collins. Ma pean järele mõtlema. Kas annaksite mulle oma aadressi?“
Victorine'i mõte töötas ruttu.
„Palun, kirjutage mulle postkontori. Ma ei taha, et mu mees teaks…“
„Et olete kunstile andunud? Väga hea! Missugune postkontor?“
Victorine nimetas selle ja võttis mütsi.
„Poolteist tundi, viis šillingit, tänan. Ja homme pool kolm, miss Collins – mitte ‚sir‘.“
„Jah, s-, tänan teid.“ Oodates oma autobust külmas jaanuari õhus, kogu see asi paistis Victorine'ile ebatõelikuna. Võõra härra ees istuda Aadama ülikonnas! Kui Tony teaks! Jällegi põletas aeglane puna palete kahvatuse. Ta ronis autobusse. Kuid viisteist šillingit! Kuus päeva nädalas – see oleks neli naela
226
