Varustatud kirjaga Aubrey Greene'ile, Victorine jõi lõunaooteks tassi kohvi ja sõi tüki rasket kooki ning sõitis siis maa-alusega Chelseasse. Tema püüe ei õnnestunud, kuid härra oli olnud tema vastu sõbralik ja see rõõmustas teda.
Ateljee ees tabas ta noormehe, kes parajasti võtit lukuauku pistis – väga elegantne oma suitsuhallis ülikonnas, painduv ja ilma peakatteta, ilusasti tagasipidi kammitud heledad juuksed ja pehme hääl.
„Mudel?“ ütles ta.
„Jah, sir, palun. Mul on kiri teile mr. Montilt.“
„Michaelilt! Astuge sisse!“
Victorine järgnes temale. Sees oli üsna mereroheline; kõrge ruum õrteräguga ja ülalt valgusega ja hulk pilte ning joonistusi seintel, mõned nagu alla libisenud. Kahe naise pilt allalibisevate riietega tellingil ajas Victorine'i segi. Ta pani tähele härra silmi (merisinised nagu seinadki), mis libisesid tema kehal üles ja alla.
„Tahaksite mul millekski istuda?“ küsis mees.
Victorine vastas mehaaniliselt: „Jah, sir.“
„Ehk võtaksite kübara peast?“
