Victorine võttis mütsi peast ja raputas oma juuksed kohevile.
„Aa!“ lausus härra. „Võib olla.“
Victorine mõtles endamisi, mis see küll võiks olla.
„Istuge kõrgendikule, palun?“
Victorine vaatas küsivalt oma ümber. Naeratus näis libisevat üle mehe näo ja üle tema libedate läikivate juuste.
„Esimest korda, tähendab?“
„Jah, sir.“
„Seda parem.“ Ja ta näitas väikesele platvormile.
Victorine istus seal mustale tammepuust toolile.
„Teil näib olevat külm.“
„Jah, sir.“
Kunstnik läks kapile ja tuli sealt kahe klaasi pruuni vedelikuga tagasi.
„Klaas Grand Marnier'd.“
Victorine nägi, et mees viskas klaasitäie ühe lonksuga ära, ja tegi sedasama. See oli magus, kange, väga mõnus ja mattis tal hinge.
„Võtke sigarett!“
Victorine võttis selle ulatatud karbist ja pani ta huulte vahele. Mees andis tuld. Ja jällegi näis naeratus üle mehe pea libisevat.
222
