pääse ta enam ette! Ja äkki valdas teda hirm valeandmete pärast. Kuid ta mõtles Tony peale, kes seisab tänava nurgal, silmini pallides, nagu ta seda enam kui üks kord eemalt piilunud, ja see kinnitas teda tema meeleheitlikus otsuses.
Neiu hääl ütles: „Miss Manuelli? Mr. Monti sekretär, ehk võite mulle öelda, milles asi?“
Värskenäolise noore naise silmad rändasid tema peal üles ja alla. Peenendades tublisti oma kõneviisi Victorine vastas: „Oo! kahetsen, aga ma ei või seda.“
Rändav pilk peatus tema näol. „Kui te tuleksite minuga, siis kuulaksin, ehk saab ta teid vastu võtta.“
Liikumatult istus Victorine väikeses ootetoas, kuni ta nägi ukse vahel noormehe nägu ja kuulis sõnad:
„Ehk astute sisse?“
Victorine tõmbas sügavasti hinge tagasi ja läks. Olles juba siin laskis ta silmad liikuda Michaelilt sekretärile ja jälle tagasi, kuna ta ise kavalalt kaalus, kas tõesti mehe noorus, rüütelmeel ja mehisus temale jutelust ei soodusta nelja silma all. Michaelil tärkas kohe mõte: „Raha, vististi. Aga kui huvitav nägu!“ Sekretär langetas suunurgad ja lahkus toast.
