Collins! See ei kõlanud seda moodi. Ja ükski ei teaks ju, mis oli tema nimi neiupõlves. Miks mitte mõni uus valida? Sagedasti valitakse. Ja ta mõtles. Midagi itaalialist, nagu – nagu… Eks öelnud nende perenaine, kui nad oma praegusse korterisse kolisid: „On teie abikaasa iidallane?“ Ah! Manuelli! See oli tingimata itaalia nimi – suhkrujäätise mehel Väikesel Ditch Streetil oli samasugune. Ta läks edasi ja harjutas tasakesi. Kui ta aga ainult mr. Montiga kokku saaks!
Ta astus värisedes sisse. Kõik sündis nagu ette nähtud, isegi peen rääkimisviis kaasa arvatud, ja siis seisis ja ootas ta, kuni vastus kõnetorust alla tuleks, peites oma käsi, mida katsid üsna vanad kindad. On miss Manuellile mingi tähtaeg määratud? Käsikirja ei olla seal.
„Ei,“ ütles Victorine, „ma pole teda veel saatnudki. Soovisin ainult kokku saada.“ Laua taga seisev noormees vaatas talle tungivalt silma. Ta läks jällegi kõnetoru juurde ja rääkis.
„Ehk te ootate silmapilgu, palun. Mr. Monti naissekretär tuleb alla.“
Victorine langetas pea oma langevale südamele lähemale. Naissekretär! Nüüd ei
214
