„Noh, miss – ee – Manuelli?“
„Mitte Manuelli, palun – mrs. Bicket; minu mees oli siin ametis.“
„Mis!“ See poiss, kes oli näpanud „Vaskraha! Pagan võtku! Bicketi lugu – tema naine – kopsupõletik! Ta oli seda nägu, et võis olla põdenud.“
„Ta räägib sagedasti teist, sir. Ja palun väga, tal pole tööd. Kas võiksite ehk jällegi temale koha leida, sir?“
Michael vaikis. Kas see nii huvitav naine oma mehe näppamisest teadis?
„Praegu müüb ta tänaval palle, ma ei suuda seda kannatada. Ta seisab St. Pauli juures, aga teenida pole sellega midagi. Ja me tahaksime nii väga Austraaliasse minna. Tean, ta on väga närviline ja ei saa teistega hästi läbi, aga kui ometi võiksite ta tagasi võtta…“
Ei! Ta ei teadnud näppamisest!
„Kahetsen väga, mrs. Bicket. Mäletan teie abikaasat väga hästi, kuid meil pole temale mingit kohta anda. Olete teie juba jälle terve?“
„Ohjaa! Ainult – ka mina ei saa kusagilt tööd.“
Missugune imeline nägu raamatu ümbrikule! Midagi Mona Lisa taolist! Storberti romaan! Ha!
216
