„Üle peakaela ei tee ma midagi,“ ütles Soames peaaegu pahaselt. „Ma ei näe, kuis see võiks lõppeda.“
Iga uus tund kinnitas seda. Lõunaootel klubis näitas telegrafeeritud kursisedel ikka veel marga langemist – kuulmata sügavusse. Kuidas võidi küll golfist rääkida, kui temal olid niisugused ärimured, seda ei mõistnud ta!
„Pean selle mehe enda jutule minema,“ ütles ta endamisi. „Olen ettevaatlik. Tema võib ehk asjasse valgust tuua.“ Ta ootas kella kolmeni ja läks siis P. P. R. S. kontori.
Sinna jõudnud, astus ta istungisaali. Juhataja kõneles seal peadirektoriga. Soames istus, et vaikselt pealt kuulata; ja kuulates vaatles ta selle mehe nägu. See ei öelnud talle midagi. Missugune lollus oli öelda, et iseloomu võib näolt lugeda! Ainult täieliku idioodi võib näost ära tunda. Siin oli aga tegemist kogenud ja kultiveeritud mehega, kes tundis igasuguseid nükkeid, olgu see ärielus või seltskonnas. Tema paljaksaetud teravate joontega nägu ei avaldanud midagi muud kui aga loomulikku haavamust selle hinges, kelle politika nii õnnetult on kokku langenud. Marga langus oli juba igasuguse dividendide maksmise võimaluse
