hävitanud järgmise poolaasta kohta. Kui see vilets kurss end uuesti jalule ei ajanud, siis muutus saksa kinnitusasi surnud koormaks ettevõtte õlgadel. See oli tõepoolest kuritöö, et vastutust millegagi polnud piiratud. Kuidas võis see tal ometi silmapaari vahele jääda juhatusse astudes? Kuid tema sai sellest alles hiljem teada. Ja kes võis midagi nii meeletut ette näha, nagu oli see Ruhri asi, või kes võis oletada kaasdirektorite kergemeelset usaldust selle neetud mehe vastu? Sõnad „jäme hooletus“ ilmusid „käega katsutavalt“ tema silme ees. Mis siis, kui asjale antaks käik juhatuse vastu? Jäme hooletus! Tema eas ja tema kuulsusega! Muidugi, asi oli päevselge! Vastutuse piiri unustus tõi sellele mehele tema komisjoniraha! Võib olla kümme protsenti, kogu selles ettevõttes – ta pidi tuhanded tasku pistma! Inimene peab tõepoolest olema mõnes umbtänavas, kui ta nõnda läheb riskima! Kuid märgates oma kujutelmade lendu tõusis Soames püsti ja pööras selja teiste poole. See samm tõi uue mõtte. Mängida viha ja vaadata, kas ehk see mees kuidagi enesevalitsust ei kaota! Ta pöördus uuesti nende poole ja ütles pahaselt:
208
