„Peadirektor ja keegi Smithi nimeline mees, – murde järele otsustades peaks tema nimi võõramana kõlama – tema oli meil suurema osa saksa asjade vahetalitajaks.“
„Mis nad rääkisid?“
„Noh, sir, peadirektor rääkis ja selle peale tähendas mees: „Just nii, mr. Elderson, aga ega me siis ometi jumala muidu teile selle eest komisjoniraha maksnud; läheb mark lõplikult põhja, siis peate teie selle eest muretsema, et teie ettevõte meie kahjud katab.“
Tungiv vajadus praegusel silmapilgul vilistada kadus Soamesil Gradmani näoilmet nähes. Vanamehe suu oli ammuli oma hallikas lühikesest habemest pesas. Tema silmad olid pungis ja ta venitas: „Aoo!“
„Jah,“ ütles noormees, „see oli lihtsalt rabav.“
„Kus te olite?“ küsis Soames teravalt.
„Koridoris peadirektori kontori ja istungisaali vahel. Olin just mingisuguseid pabereid korraldanud istungisaalis ja peadirektori kontori uks oli umbes toll praokil. Muidugi tunnen ma hääled väga hästi.“
„Mis peale selle?“
„Kuulsin mr. Eldersoni lausuvat: „Sst! Ärge ometi rääkige nõnda!“ ja mina lipsa-
