juhataja juurde minna. Oigusteadlasena võite teie mulle öelda: olen mina kui ametnik kõigepealt kohustatud ettevõttele?“
„Muidugi,“ ütles Soames.
„Minule on see asi vastik ja ma loodan, et mõistate, ma ei tule isiklikkudes huvides – ma lihtsalt tunnen, et pean.“
Soames silmitses noormeest hoolega. Kuigi selle silmad olid suured ja virvendasid, ometi tuletasid nad Soamesile meelde koera omi. „Milles on siis asi?“ küsis ta.
Noormees niisutas oma huuli.
„Saksa äride kinnitamises, sir.“
Soamesi kõrvad tõusid kikki, mis olid seda pisut juba loomulikultki.
„See on väga tõsine asi,“ jätkas noormees, „ja mina ei tea, kuidas see minu seisukorda mõjustab, kuid lugu on selles, et täna hommikul olin mina mingi erakõneluse pealtkuulajaks.“
„Oo!“ tegi Soames.
„Jah, sir. Ma mõistan väga hästi teie tooni, kuid juba esimesed sõnad otsustasid asja. Ma lihtsalt ei võinud ennast peale kuuldu teatavaks teha. Arvan, et te minuga nõus olete, sir.“
„Kes olid rääkijad?“
202
