sin istungiruumi tagasi. Sellest oli mulle rohkem kui vaja, sir, kinnitan teile.“
Kahtlus ja oletused takistasid Soamesi mõtteaparaadi töötamist. Rääkis see noormees tõtt? Eldersoni taoline mees – risk oli hirmus suur! Ja kui see oli tõsi, missugune oli siis direktori vastutus? Kuid tõestused, tõestused! Ta vahtis päranisilmil noormehele otsa, kes oli küllalt ärritatud ja kahvatu, ometi jäid ta silmad kindlaks. Oleks teda heameelega raputanud! Ja Soames ütles teravalt:
„Pange nüüd tähele, mis te ütlete, see on väga tähtis!“
„Seda ma tean, sir. Kui oleksin oma tulu silmas pidanud, siis poleks ma kunagi siia tulnud. Mina pole ometi mõni pealekaebaja.“
Sõnad kõlasid tõena, kuid Soames ei loobunud omast.
„On teil kontoris sekeldusi olnud?“
„Ei, sir, võite järele kuulata. Isiklikult pole mul mr. Eldersoni vastu midagi ja temal ka minu vastu mitte.“
Soames mõtles äkki: „Armuline taevas! Tema veeretas ju nüüd kõik minu kaela ja pealegi veel tunnistaja juuresolekul! Ja mina ise muretsesin tunnistaja.“
204
