Nende sõnadega väljendas ta oma loomusunnilise vastikuse aunimede ja muu selletaolise tühja-tähja suhtes.
„Võib olla pole see poeg,“ ütles Fleur.
„Sinu aastais leiab sellele ju kergesti abi.“
„Oo, hulka ma ei taha, taat. Üks, võib olla kaks.“
„Noh,“ ütles Soames, „ma peaaegu tahaksin ennem tütart – midagi sinu taolist.“
Fleuri pehmenenud pilk lendas rahutuna isa näolt oma jalgele, sealt koerale ja üle kogu toa.
„Ma ei tea õieti, aga see seob nii väga – nagu kaevaksid iseendale hauda.“
„Nii hulluks ei tahaks ma seda asja pidada,“ lausus Soames manitsedes.
„Ükski mees ei teeks seda, taat.“
„Sinu ema poleks sinuta üldse elada võinud,“ ütles Soames ja kuna tal meelde tuli, kui vähe puudus, et ema poleks Fleuriga üldse maha saanud ja kuidas ta kõik lootused oleks hävitanud, kui mitte tema, Soames, poleks vastu seisnud, taandus ta tütre rahutu jala vaatlemisse.
„Nii siis,“ ütles Soames viimaks, „mina mõtlesin sellest juttu teha, sest mul on – sinu õnn südame peal.“
Fleur tõusis ja suudles tema otsaesist.
180
