„Tean, taat,“ ütles ta: „mina olen egoistlik loomake. Mõtlen järele. Tõepoolest – ma olengi juba sellest mõelnud.“
„Nõnda on õige,“ ütles Soames. „Nõnda on õige! Sul on nutikas pea – see on mulle suureks lohutuseks. Head ööd, mu kallis!“
Ja Soames läks üles oma voodi. Kui millelgi üldse mingit mõtet oli, siis iseenda soo jätkamisel, kuigi siin see küsitav elumõte juba tõestatuna oli võetud. „Siiski,“ mõtles ta, „ehk oleksin pidanud ma temalt küsima, kas see noormees…“ Kuid parem oli noored omapead jätta. Tõsi oli, tema ei mõistnud neid. Tema pilk sattus paberikotile, kus sees need asjad, mis ta tänaval ostnud. Tema oli nad mantli taskust siia üles toonud, et neist lahti saada, aga kuidas? Panna tulle – teevad haisu. Ta seisis tualettlaua ääres ja võttis ühe pihku. Armuline jumal! Ja äkki pühkis ta palli kaela taskurätikuga puhtaks ja hakkas teda täis puhuma. Ta puhus, kuni palged väsisid, võttis siis näppudega kaelast kinni ja sidus ta puuvillaga, mida ta iga õhtu tarvitas hammaste puhastamiseks. Seal see nüüd oli! Kärsitu liigutusega lõi ta palli õhku. See lendas üles – purpuriline ja ekstravagantne – ja laskus tema voodi kohale. Hm! Ta võttis teise ja
