chael oli läinud ühe tööerakonna kandidaadi politilisele miitingule, nagu poleks tal midagi targemat teha!
„Sa oled juba kaks aastat mehel olnud, mu laps, ehk hakkad sa nüüd tuleviku peale mõtlema. Laste suhtes räägitakse palju rumalust. Kogu asi on ju palju lihtsam. Loodan, et ka sina seda märkad.“
Fleur toetus seljaga vastu sohva patju ja kiigutas jalga. Tema silmad muutusid nagu rahutuks, aga näojume jäi endiseks.
„Muidugi,“ ütles ta; „ainult sellega pole ju kiiret, taat.“
„Noh, ma ei tea,“ pomises Soames. „Prantslastel ja kuninga perekonnal on terve harjumus seda asja võimalikult pea korraldada. Võib nii või teisiti libiseda, aga see hoiab kurja eest. Sina oled väga köitev, mu laps, ma ei tahaks, et sa langeksid ulamise harjumusse. Sul on igasuguseid sõpru.“
„Jah,“ ütles Fleur.
„Michaeliga on su vahekord hea, eks?“
„Oh jaa!“
„Noh, miks siis mitte? Mõtle selle peale, et sinu poeg on – kuidas seda nüüd nimetatakse?“
