Parem läheb ta Fleuri juurde tagasi – seal pidi parajasti lõunaks riietutama. Ta arvas, et lõunaks riietumises on ehk midagi, aga see oli nagu murugi – tuled uuesti pügamatuna – riietumata ja nõnda edasi. Ikka ja jälle ning veel kord uuesti, et teatud kõrgusel püsida ja see oli – ah! – ja mis oli selles teatud kõrguses?
Ta pöördus South Square'ile ja jooksis seal noormehele otsa, kelle pea oli tagurpidi pööratud, nagu vahiks ta kellelegi järele, kes temast just praegu lahkunud. Kaheldes, kas ise vabanduda või teiselt vabandust oodata, jäi Soames seisma.
Noormees ütles järsku: „Vabandust, sir,“ ja läks edasi; tumeda puhta välimusega poiss, kel näljane ilme, mis ei seisnud nähtavasti ühenduses tema kõhuga. Pomisedes: „Palun väga!“ läks ka Soames edasi ja kõlistas oma tütre maja kella. Tütar avas ise. Tal oli kübar peas ja kasukas seljas – just koju tulnud. Noormees tuli Soamesile uuesti meelde. Lahkus ehk tema Fleurist siin? Kui ilus nägu oli sellel! Ta pidi temaga tingimata rääkima. Kui tal see meestega ümberulamine kord harjumuseks sai…!
Kuid Soames lükkas oma rääkimise edasi peaaegu kuni „head ööd“ ütlemiseni – Mi-
178
