Soames heitis talle pilgu, millega ta oli harjunud vaeste iseloomu hindama.
„Vaene, vilets väike rott!“ mõtles ta. „Andke mulle kaks – mis maksab?“
„Üks šilling, sir, ja tänan väga.“
„Tagasi anda pole vaja,“ ütles Soames ruttu ja astus imestanult edasi. Milleks ta küll need oli ostnud, pealegi veel enam kui kahekordse hinna eest, seda ei suutnud ta mõista. Ta ei mäletanud, et temaga varemalt midagi niisugust oleks sündinud. Väga imelik! Ja äkki taipas ta milleks. Mees oli olnud alandlik ja mahe – teda pidi praegusel kommunistlikul jõhkruse ajajärgul ergutama. Lõpuks oli see väike mees ometi – oli tõelikult kapitali laagris, oli oma raha pannud neisse pallidesse! Äri! Ja kuna ta silmad jällegi St. Pauli poole tõstis, toppis ta need vastikuna tunduvad asjad mantli tasku. Keegi võtab nad sealt muidugi välja ja imestab, mis tema küll nendega teeb! Noh, aga temal oli teisi asju mõtlemiseks!…
Bicket vahtis talle vaimustatult järele. Enam kui kakssada viiskümmend protsenti neilt pallidelt kasu, see oli juba midagi. Tundmus, et siit liiga vähe naisi mööda käis, kaotas oma teravuse – lõpuks tundsid naised raha väärtust väga hästi, neilt ei saanud ainustki
