liigset šillingit välja pigistada. Kui ometi rohkem niisuguseid läikiva kübaraga vanu miljonäre mööda läheks!
Kell kuus, kui oli juba kasu saadud kolm šillingit ja kaheksa penni, millest poole oli saanud Soamesilt, hakkas ta lendlevate pallide ohkeid lisama iseomadele; kirgliku hoolega võttis ta nad lahti ja vaatas, kuidas tema värvilised lootused üksteise järele kokku langesid, mispeale ta nad oma kasti sahtlisse ladus. Siis võttis ta selle kaenlasse ja läks silla poole. Terve päeva jooksul võiks ta neli kuni viis šillingit teenida – see hoiaks just leiva laual, kuni midagi paremat pihku puutub. Igatahes oli ta aga oma peremees, kes ei annud aru ei tööandjale ega ka ühingule. See teadmine ühes tõsiasjaga, et ta hommikust saadik midagi polnud söönud, andis talle sisemiselt imeliku kerge tundmuse.
„Ei tea, kas oli õige üks neist rahaonudest,“ mõtles ta; „räägitakse, need elavat kilpkonnasupist.“ Kodule lähenedes mõtles ta rahutult, mis oma kastiga teha. Kuidas varjata Victorine'i eest, et tema on kapitalistide ritta asunud ja oma päeva kulutanud tänavarennis? Halb asi! Victorine oli akna all. Bicket peab hea näo tegema. Ja vilistades astus ta sisse. 162
