närvlikult oma kaupa. Kui Victorine võiks teda näha! Kogu vaimujõud virgus temas. Issand Jumal! Küll ta juba siit välja pääseb päikesesse ja ellu, mis on tõelik elu!
Ta oli seal seisnud ligi kaks tundi, tammudes vilumatult jalalt jalale, ja oli müünud neli suurt ja viis väikest palli ning saanud kasu kuus penni, kui Soames pahasena nende peale, kes üle William Gouldyng Ingereri enam edasi ei saanud, sealt mööda läks teel P.P.R.S. juhatusse. Heidutatult pelglikust pomisemisest: „Pallid, sir – kõige parem sort!“ vaatas ta ümber, jättis St. Pauli peakiriku silmitsemise, mis oli tema eluaegne harjumus, ja peatus üllatuses.
„Pallid!“ ütles ta. „Mis peaksin ma nendega tegema?“
Bicket naeratas. Nende roheliste, siniste ja kollaste pallide ja Soamesi halli umbmeelsuse vahel oli nii vähe ühist, et isegi tema võis seda taibata.
„Lapsed armastavad neid, sir – kerged, sir, vestitasku…“
„Usun,“ ütles Soames, „aga mul ei ole lapsi.“
„Lapselapsed, sir.“
„Ka lapselapsi mitte.“
„Palun siis vabandada, sir.“ 160
