silmad temale heitis. Kuid esimene inimene, kes temaga rääkis, oli politseinik.
„Kahtlen, kas te siin seista võite.“
Bicket ei vastanud, tema kurk oli liiga kuiv. Ta oli politseist nii mõndagi kuulnud. Oli ta ehk oma äriga vale otsast peale hakanud? Äkki kuugistas ta midagi alla ja ütles: „Laske ma ometi katsun, konstaabel, mul on vesi ahjus. Kui olen siin tüliks, siis lähen, kuhu soovite. See on mulle uudis ja taskus on mul ainult kaks šillingit ning naine kodus.“
Konstaabel, mehemürakas, mõõtis teda silmiga pealaest kuni jalatallani. „Hea küll, küllap näeme. Mina ei tülita teid, kui keegi ei kaeba.“
Bicketi pilk tumenes tänutundmuses.
„Tänan väga,“ ütles ta; „võtke üks oma väikesele tütrekesele – mulle heaks meeleks.“
„Ma ostan ühe,“ ütles politseinik, „ma panen teil kauba käima. Tunni pärast vabanen teenistusest, hoidke mulle valmis – suur, punane.“
Ta läks edasi. Bicket pani tähele, et ta teda silmas pidas. Tema aga astus renni äärele ja seisis üsna vaikselt; tema suured silmad hakkasid igast möödaminejast kinni; ja aegajalt katsusid tema kõhnad sõrmed
