teotses rahaliste asjadega. Naelsterling tõusis, tööerakond rahulik! Ja nüüd on nad lahti ka sellast vabameelsest virvetulest, nii et võib loota mõni aasta kindlat vanameelset valitsust. Ja kui mõelda, nagu tema seda praegu tegi, minnes läbi St. Jamesi pargi Green Streeti poole, et tema oli läinud ja pistnud oma jala ettevõttesse, mida tema ei võinud kontrollida, siis tundis ta – jah, tundis, nagu oleks selles saatan ise kaasa aidanud.
Piccadillyl kõndis ta pargi poolel ja heitis oma hariliku pilgu Iseeumi klubile. Riided olid akende ees ja nende vahelt tungisid pikad, mõnutsevad valgusjoad. See tuletas talle meelde – keegi oli öelnud, George Forsyte olevat haige. Õige, juba kuude kaupa polnud ta teda enam akna all tähele pannud. Nojah, George oli alati liiga palju söönud ja joonud. Soames läks üle tänava ja klubi akende alt mööda ning mingisugune äkiline tundmus – ta isegi ei teadnud, mis see oli – mingisugune igatsus iseoma mineviku järele, omataoline kojuigatsus – ajas ta mööda treppi üles astuma.
„On mr. George Forsyte klubis?“
Halli peaga, pikerguse näoga uksehoidja, keda ta tundis juba läinud sajandi kaheksa-
