kümnendaist aastaist, vahtis talle päranisilmil vastu.
„Mr. Forsyte, sir,“ ütles „on väga haige. Öeldakse, tema ei tõuse enam, sir.“
„Mis?“ ütles Soames. „Keegi pole mulle sellest rääkinud.“
„Tema on väga haige – tõesti väga haige. See on süda.“
„Süda! Kus ta on?“
„Oma korteris, sir, just ümber nurga. Öeldakse, arstid olevat juba lootuse kaotanud. Siin tuntakse temast väga puudust. Olen teda tunnud nelikümmend aastat. Veel vana kooli mees, ja suurepärane viinade ja hobuste tundja. Meist pole keegi igavene, öeldakse, aga kunagi ei tulnud mul mõttesse, et näeksin tema kadu. Pisut liiga täisvereline, sir, seda oli ta.“
Kerge jahmatusega märkas Soames, et tema polnud kunagi teadnud, kus elab George, nii väga näis ta siin selle nurgaakna juurde kuuluvat.
„Andke mulle tema aadress,“ ütles ta. „Belville Row, nr. 11, sir. Tahaksin loota, et leiate ta paremana. Tunnen ta naljad vajalised olevat – tunnen tõepoolest.“
Pöördudes ümber nurga Belville Row'le, Soames arvutas ruttu. George oli kuus-
146
