nädalas oma südat külastada, kui et alatasa teda kaasas kanda. Oli ka teisi põhjusi, mis kaasa aitasid tema meeleolu kergendamiseks. See saatanlik võõramaalane, Prosper Profond, oli ammugi läinud mõni teab kuhu ja Soamesi naine oli sest ajast saadik palju rahulikum ning vähem sarkastiline. Tema oli omale nüüd midagi pähe võtnud, mida nimetati Coué'ks ja oli tüsedamaks muutunud. Sagedasti tarvitas ta autot. Üldiselt oli ta kodusem. Ka oli Soames Gauguiniga leppinud: vähene hinna langus tema teostes tõendas, et see maalija on ikka veel tähelepanuväärt, ja ta ostis veel kolm tema pilti juurde. Gauguin pidi uuesti hinnas tõusma. Soames peaaegu kahetses oma eeltundmust selles asjas, sest see mees oli talle südame külge kasvanud. Tema värv oli väga meeldiv, kui aga kord olid temaga harjunud. Eriti üks pilt, mis midagi ei tähendanud, niipalju kui Soames selles taipas, kiskus vaataja silmad oma külge. Ta tundis teatud mõttes rahutust, kui mõtles, et ta peaks sellest pildist kõrgendatud hinna eest lahkuma. Kuid kõige enam mõjustas tema heaolekut uuesti ilmuv nooruslik huvi Annette vastu ja suurem lõbu selles, mis ta sõi, kuna ta vaim samal ajal mõnuga
144
