„Minus peab midagi olema, mis temale meeldib,“ mõtles ta, võttis koeral kukla pealt kinni ja tõstis ta padjale. „Sina ja mina,“ näis koer oma jõllitamisega ütlevat – see väike hiina loomake! Hiinlased teavad, mis nad teevad, juba viis tuhat aastat on nad ainult omade asjadega tegemist teinud.
„Mina astun tagasi,“ mõtles Soames. Aga mis saab Winifrediga ja Imogeniga, samuti ka mõne Rogeriga ja Nicholasega, kes oma raha sinna ettevõttesse paigutanud ainult sellepärast, et tema seal juhatuses oli? Ta soovis, et nad talle nagu lambakari poleks järele joosnud. Ta tõusis sohvalt. Polnud mõtet oodata, parem läheb ta Green Streetile ja räägib asjast kohe Winifredile. Tema peaks jällegi oma paberid müüma, kuigi nad olid pisut hinnas langenud. Ja ilma et oleks Ting-a-lingiga jumalaga jätnud, läks ta.
Kogu läinud aasta oli ta elust peaaegu rõõmu tunnud. Temale oli arvamata suureks lahutuseks, et ta vähemalt kordki nädalas võis kuhugi minna ja seal istuda, kus leidis teatud sümpaatiat, nagu millalgi Timothy juures. Kodust lahkudes oli Fleur suurema osa oma isa südamest kaasa võtnud ja Soames leidis palju soovitavamana kord
