Desert ei liigutanud ennast. „Sa peaksid teadma – olen armunud Fleuri.“
„Mis!“
„Mina ei mõtle salajas roomata. Teil tuleb seda arvestada. Kahju, kuid nii see on. Hakake peale!“ Tema nägu oli surnukahvatu ja tema lihased tõmblesid. Michaelil aga tõmbles hing, süda. Missugune hirmus, õudne, „kole loll“ silmapilk! Tema parem sõber – tema pruudisõitja! Loomusunniliselt kobas ta sigaretikarpi – loomusunniliselt pakkus ta seda Desertile. Loomusunniliselt võtsid nad mõlemad sigaretid ja andsid vastastikku tuld. Siis ütles Michael:
„Fleur – teab?“
Desert nokutas pead. „Seda ei tea ta, et ma teile ütlen, muidu poleks lubanud. Ette heita pole teil temale midagi – veel mitte“. Ja ikka veel kinnisilmi lisas ta: „Ma ei saanud parata.“
See oli Michaeli oma ebateadlik mõte! Muidugi! Muidugi! Kui rumal, seda mitte näha! Siis nagu sulgus tema sisemuses midagi ja ta ütles: „Väga kena, et mulle ütlesite, aga kas te ära ei sõida?“
Deserti õlad tuksatasid vastu seina.
„Mõtlesin nõnda, aga nagu näib, mitte.“
„Näib? Ma ei mõista.“
134
