„Kui ma kindlasti teaksin, et mul pole mingit lootust – aga ma ei tea ju,“ ja äkki vaatas ta Michaelile otsa. „Kuulge, pole mingit mõtet vastastikku teineteist glasseekinnastega paitada. Olen meeleheitel ja ma võtan ta teilt, kui aga suudan.“
„Armuline jumal!“ ütles Michael. „See on liig!“
„Jah! Nühi aga nina alla! Aga kui ma mõtlen, et teie temaga täna üheskoos koju lähete, kuna aga mina,“ ta naeris oma kohutavat vaikist naeru, „siis annan teile nõu mitte midagi mulle nina alla nühkida.“
„Hea küll,“ ütles Michael. „Aga kuna see pole mõni Dostojevski romaan, siis on asjata veel midagi lausuda!“
Desert eemaldus seinast ja pani käe Lionel Charwelli kujule.
„Vähemalt mõistate ehk, et tegin oma rääkimisega kõik mis võimalik – võib olla hävitasin iseendagi. Igatahes ei visanud ma enne sõjakuulutust ühtegi pommi.“
„Ei,“ ütles Michael süngelt.
„Te võite mu raamatud kellelegi teisele kirjastajale üle visata.“
Michael kehitas õlgu.
„Head ööd siis,“ ütles Desert. „Kahju, et olen nii primitiivne.“
