naelutada, jäi tal teatud draama silmapaari vahele, mis sündis väljaspool.
Michael oli roninud ülemisele trepiotsale, sest tal polnud tungi vestelda ja sõnadega vehelda; ja käsipuule toetudes – erilasena peen oma valges pikas vestis, käed sügavalt püksitaskus – vaatles ta Fleuri pöörduvat ja painduvat kaela ning kuulas balkani laule, ilma et peaaegu millelegi oleks mõelnud. Sõna „Mont!“ pani ta võpatuma. Wilfrid seisis just tema all. Mont! Kahe aasta jooksul polnud ta Wilfridile enam lihtsalt Mont olnud.
„Tulge siia alla!“
Trepi vaheplatsil seisis kojanõunik Lionel Charwelli rinnakuju, mille valmistanud Boris Strumolowski selles küünilises žaanris, mille ta omandanud peale seda, kui June Forsyte tema tõsise, kuid tunnustamata ande toetusest oli loobunud. Selleaastasel akadeemia näitusel ei eraldanud ta millegagi teistest rinnakujudest ja noored Charwellid maalisid talle naljatades vuntsid nina alla.
Selle eseme kõrval toetus Desert kinnisilmi vastu müüri. Tema nägu oli Michaelile mõistatuseks.
„Mis on, Wilfrid?“
