— 6 —
Kasuema tütar pahandas ja wingus: „Kust mina tema wastu saan! Tall on wiledamad jalad ja wirgemad käed, kiirem käik ja suurem samm!“
Ema aga sosistas talle kõrwa sisse: „Ära muretse, tütreke! Sull on aega küllalt! Kasuõele annan sõela sulle annan ämbri.“
Anti nüüd oma tütrele ämber ja kasusõsarale sõel.
Oma arwas: „Aega küllalt!“ Wõeras wõttis sõela ja sammus nuttes ja kaebades jõele. Teel aga kuulis linnu puu otsas healitsema:
„Sawi sõela,
„Sawi sõela!“
Piiga sai linnu pajatusest kohe aru, wõttis jõe kaldast sawi ja pani sõela põhja. Täitis nüüd sõela weega ja ruttas kodu poole. Laisk õde tuli alles kesk teed wastu.
Kasuema kiitis tütre tarkust ja kiirust, aga kuri nõuu oli juba küps: Pajatas lahkeste tütrele: „Mine, wirk tütreke, kirstule! Wõta ise sealt wõid-leiba!“
Aga niipea kui piiga oma pea ja käe kirstu pistis, lõi kuri ema kaane kinni ja kasutütar leidis warajase surma ilma isa nägemata.
Kuri ema aga tahtis oma tegu igapidi kinni katta ja ei wiinud tütre surnukeha sellepärast ka kuhugi ära. Arwas: Keegi wõiks teda leida ja kuriteu kasuema peale ajada. Ta lõikas piigakese tükkideks katki ja keetis ära. Ütles: „Liha söödan isale ära!“
Tuli isa põllult kodu ja kuri ema pani liha liua lauale.
Isa aga ei söö, waid küsib:
„Kelle need siledad sõrmekesed?“
Wõeras ema wastab:
„Söö peale, söö!
„Eile tapsin tallekese.“
Isa aga wastab:
„Ei söö, ei söö.
„Oma lapse sõrmekesed.“
Küsib jälle:
„Kelle need luud liikmekesed?“
