Kägu.
Ühes peres kaswis kaunis tütarlaps; sirgus nagu osi salussa, oli lahke ja wirk ja waga, nii et ümberkaudu kedagi tema taulist ei olnud. Isa ja ema hoidsiwad tütrekest kui silma tera ja armastasiwad teda üliwäga. Seal tuli aga surm ja wiis lahke eidekese ära, enne kui tütar neiu ialiseks sai. Isa ja tütreke leinasiwad kaua kadund eite, ning tema haua küngas seisis alati leina lille wanikutega kaetud.
Aga kui suwi mööda läks ja talw tuli ja jälle suwi oma teed läks, tõi isa uue ema kodu, kes pidi armsale tütrekesele tueks ja talule tuluks olema.
Wõeral emal oli ka tütar; aga see ei olnud misesgi isa tütrekese wastu: sest ta oli inetu näust ja paha palgest, laisk tööle ja maias magama, aga paha perele ja kuri koertele ja õel kasuõele. — Wõerale emale ei olnud see ilus, waga ja wirk tütreke sugugi meelt mööda, sest tema armastas oma enese inetumat tütart. Mida enam teised wirka neiukest kiitsiwad, seda suuremaks läks kasuema wiha ja kadedus. Pahu sõnu ja sõimamist ei puudunud millalgi, ehk kasutütar küll päew päewalt wirgemaks ja ergemaks läks. Kuri kasuema hakkas wiimaks selle peale mõtlema, kudas ta wirga ja waga neiu wõiks eest ära surmata. Tema kurjus ja kadedus läks ikka suuremaks.
Ühel päewal kutsus ema tütred oma juure ja ütles: „Teie olete mõlemad wirgad ja wiledad lapsed. Täna tahan ma aga näha, kumb teist wirgem ja wiledam on. Jookske, lapsed, jõele ja tooge mulle wett. Kumb ennem weega kodu jõuab, see saab wõid-leiba; kumb aga hiljem kodu jõuab, selle panen kaela pidi kirstu kaane wahele!“
