— 7 —
Wõeras ema wastu:
„Söö peale, söö!
„Lamba luud liikmekesed,
„Eile tapsin tallekese.“
Isa saab nüüd täitsa aru, et siin kuri töö tütrekesega ära tehtud ja wastab:
„Ei söö, ei söö!
„Oma lapse sõrmekesed,
„Oma lapse liikmekesed.“
Kurb mees korjab kõik luukesed ja liikmekesed kokku ja siub rätikese sisse ning wiib käsikiwi silmasse, et neid sealt kadunud ema kõrwa kalmu alla wiia
Kui ta teisel päewal aga rätiku lahti teeb, näeb ta ilma imet: Luukesed on end kokku kogunud, on palju peenemad ja ilusamad kui enne. Isa ei suuda neist lahkuda; paneb luukesed jälle kiwisilma sisse tagasi. Kui ta teisel päewal jälle rätiku lahti teeb, näeb ta weel suurema ime: Luukestel on liha ümber ja sulekesi juba peale kaswanud. — Mees jäeb ime asja üle järele mõtlema; paneb rätiku jälle peale ja lähäb ära. Kui ta aga kolmandamal päewal rätiku ülesse tõstab, sünnib weel palju suurem ime: Rätiku alt lendab kägu wälja, wõtab käsikiwi kaela, istub ahju peale, ja lendab sealt siis läbi lahtise akna wälja talu katuksele. Sealt kuulewad nüüd pererahwas käu kukkumist:
„Tule wälja, mu isake!
„Tule wälja, mu emake!
„Tule wälja, sõsar noori!
„Isal’ annan kulda kübara,
„Emal’ annan helme kõrra,
„Sõsaralle suure sõle!“
Käu healt kuuldes ehmatas wõeras ema ära ja ütles isale: „Mine wälja ja löö see paha lind maha!“
Isa aga teab tütrekese käu kuues ja ei kuula kurja ema käsust midagi. Kägu kukub jälle endiseid sõnu. Seal wõtab wõeras ema südame rindu ja lähäb ahju hargiga wälja, sulgistunnistaja suud sulgutama.
