— 15 —
maks ning kutsari herra ütles naabri herrale: „Wend, teised wirmalised lahkuwad, lähäme ka!“
Herra ja kutsar lendasiwad jälle kodu poole. Teisel päewal rääkis mõisa rahwas, et nad eluilmas mitte niisugust wirmaliste wehklemist polnud näinud, kui minewal ööl.
Kutsar aga pidas oma suu kinni ning ei rääkinud kellegille omast öösisest reisist. Pärast olla ta oma pojapojale wanas põlwes ometi nähtud asja ära rääkinud ning selle käest lagunenud see jutt laiale. Täna päewani aga käida weel mitmed inimesed wirmaliseks, ning kui sa talwe ajal kanget wirmaliste wehklemist näed, siis pidada nad pulma pidu.
Ahjualune.
Mõisa herra käskis kokka head sööki keeta.
Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees warises.
Kokk istus katla ees ja õhutas tuld.
Korraga tuleb ahju alt põranda seest weike mehike wälja ja küsib:
„Armas sõber, anna mulle ka natuke hüwa rooga maitseda! Kõht mull tühi ja süda wesine nagu kalapüüdjal.“
„Ei tohi anda,“ wastas kokk, „isegi suur pere ootamas.“
„Anna tilgake leentki!“ palus weike mehike uueste.
„Noh, wõta siis peale!“ ütles kokk ja andis mehikesele kulbi täie leent kätte.
Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terwe paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla ära.
Mis nüüd ehmatand leehoidjal peale hakata!
Läks waene mees herra juure ja rääkis asja lu’u nuttes ja kaebades ära.
Herra ei uskunud koka juttu küll esite mitte, aga kui see asja Jumala nime suhu wõttes ihust ja hingest tõendas, siis sai herra oma meele paha üle ometi wõimusse ja käskis kokka
