— 16 —
uut pada tulele panna. Lisas aga kindlaste juure: „Kui weike mehike jälle peaks tulema, siis wiruta talle kulbiga pähä!“
Kokk läks tööle ja peagi warises jälle pidu roog tulel.
Jällegi tuleb weike mehike ahju alt wälja ja palub natuke leent kotikese sisse, mis tall kaelas oli.
„Ei tohi anda!“ ütles kokk. „Herra käskis sulle kulbiga pähä wirutada.“
„Ära löö, armas sõber!“ palus weike mees. „Küll ma sind jälle aitan, kui sull mõnikord kitsas käes on. Mu naine on kodus haige! Ei ole mull roa tegijat ega wee toojat. Lase, ma panen ühe kulbi täiegi leent seie kotikese sisse, et waesel ohkajal natukenegi keha kinnitada!“
Kokk mõtles ka: „Ega ta ometi nii häbemata ei wõi olla kui enne, ja kui palju tema haige naisterahwas siis ometi ära süüa jõuab!“ Andis kulbi mehikese kätte.
Silmapilk oli leem ühes lihaga kotis, pada tühi ning mehike kadunud.
Mis nüüd teha?
Kokk kaebas herrale jälle oma õnnetuse ära ning nuttis ja kaebas weel enam kui enne. Herra sai wihaseks kui tuli, sõimas kokka ja lubas teda sellesama korraga majast wälja ajada, kui ta kolmaskord ka weel oma ametit paremine ei mõistaks pidada. Weikest mehikest käskis aga herra silmapilk surnuks lüüa, kui see ennast köögis peaks näitama.
Jällegi uus pada tulel.
Weike mehike ka seal.
Kokk wõttis kulbi ja karjus: „Herra käskis sind otse kohe surnuks lüüa, sina petis!“
„Ära löö, armas sõber! Kes teab, mis puudus ja nälg sind isegi weel elus ootab. Küll ma sind siis jälle aitan, kui wõin. Mull wäeti laps kodus näljas, haige abikaasa suri ära: ei ole mull enam söögi keetjat ega joogi toojat. Anna mu wäetile lapsele ometi pool kulbi täitgi leent!“ palus weike mehike.
Koka süda läks jällegi haledaks ja ütles ka seekordki hea mees: „Kui palju niisugune lapse põnnike siis ometi ära süüa jaksab! Säh, wõta peale!“
