— 14 —
hobust ennast ei näitanud ta kellegille; lubas seda ära tappa, kellel julgust oleks olnud, tema sala talli tungida. Talli wõtit kandis ta päewal ihupõues, öösel aga hoidis ta teda woodis pea all.
Herra kutsar aga ei hoolinud sest keelust midagi, waid tahtis salamahti kord näha, missugune hobune ja missugused sõidu riistad herral sala tallis warjul oleks ja kuhu herra iga neljapäew õhtu sõidab.
Läks nüüd julge mees ühel neljapäewasel õhtul aegsaste talli ja istus sala ukse kõrwa pimedasse nurka.
Ei kestnud kuigi kaua, seal tuli herra ja tegi sala talli ukse lahti. Korraga läks suur tall walgeks, nagu oleks mitu kümmend küünalt põlema sütitatud. Kutsar rusus end talli nurka kokku nagu siil, sest oleks herra teda silmanud, siis oleks temal lubatud palk oodata olnud.
Nüüd tõmbas herra saani wälja; see läikis just kui sepapaja esine.
Seni kui aga härra hobuse järele läks, puges kutsar saani alla.
Rakendati nüüd hobune ruttu ette, ning pandi saanile ja hobusele tekk peale, et ime walgus mitte mõisa rahwa silmi ei ulataks.
Kutsar ronis tasakesi saani alt wälja ja astus saani taha jalakste peale, kus teda õnneks ka herra ei silmanud.
Oli kõik korras, siis istus herra saani ja hobu ja mees läksiwad edasi, et saani jalaksed hulusiwad — ikka põhja poole.
Paari tunni pärast silmas kutsar, et hobuse ja saani tekk kadunud oliwad ning hobu ja sõiduriist jälle kui tuli hiilgasiwad.
Nüüd nägi ka kutsar, kudas kõigilt poolt herrasid ja prouasid niisamasuguste hobuste ja saanidega lähemale kihutasiwad. See oli üks kohin ja kahin! Sõitjad traaweldasiwad üks teisest läbi ja mööda, nagu oleks neil tuhandate rublade peale käsi löödud ehk kõige suurem pulma sõit ees olnud. Wiimaks sai mees aru, et sõit pilwedest üle käis, mis nagu siledad järwed sõitjate all läikisiwad.
Mõne aja pärast jäiwad sõitjad wähemaks ja ikka wähe-
