Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 13 —

Paniwad siis teine teise pastla jalga; wend pani oma pastla edasipidi, õde oma pastla tagurpidi. Wõtsiwad majakese seinast weel saia ja ruttasiwad teele.

Ei kestnud kuigi kaua — juba wanamees kodus.

Astub tuppa; tuba moori haisu täis.

Nuusutab ja norsutab ninaga ja ütleb: „Mis see on?“

„Wanamoori moka haisu,
„Wana Kärdu kärsa haisu!“

„Oi, teie üleannetumad kutsikad! Küll ma teid kätte saan, ärge kartke, kassipojad!“ ütles ja pani plagama.

Õde ja wend oliwad seni suure järwe äärde jõudnud ning wend ütles:

„Kül wanamees tuleb meile pea järele, lähäme eest ära kuuse otsa!“ Läksiwad ka kuuse otsa. Õe hõbe helmekesed aga paistsiwad wette. Wanamees tuleb lõõtsutates nagu koer ja jäeb järwe äärde seisma.

„Mis lugu see on? Üks ühe jalaga inimene on ikka tulnud ja teine läinud!“ Näeb wiimaks õe hõbe helmede läike järwes.

„Oi, teie kawalad kutsikad, lähäwad wette warjule! Küll ma teid kätte saan!“ Hakkab järwe tühjaks jooma. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba järwe ääred kuiwad. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba wesi kaub. Tõmbab sõõmu ja tõmbab teise — patsti! lähäb wanamees lõhki.

Nüüd tuliwad wend ja õde kuuse otsast maha, läksiwad saiast majakese juure tagasi, sõiwad ja wõtsiwad kaasa, mis aga jaksasiwad ja läksiwad siis kodu.


Wirmalised.

Üks mõisa herra sõitis külmal talwel iga neljapäew öösi kottu ära ning tuli alles koidu eel tagasi.

Herra oli kõwaste ära keelanud, et keegi teda saatma ega wastu wõtma ei pidanud tulema. Rakendas ise hobuse ette ning wõttis tagasi tulles ka ise jälle lahti. Hobuse riistu ega