— 12 —
pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa oled juba heaste rammus.“
Wend aga oli kawal ning pistis puupulgakese läbi haugu wälja.
Wanamees hammustas krapsti! pulgakese otsast tüki ära ja ütles: „Ei kõlba weel, alles luine ja puine! Wanamoor, anna neile weel üks nädal heaste süüa! Siis katsume jälle, kas kõlbawad.“
Nädala pärast tuleb jälle wanamees kasti ette ja ütleb:
„Tüdruk, pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa juba rammus oled.“
Aga et wend sell korral just magas, sellepärast pistis rumaluke sõrme läbi haugu wälja, ning wana kuri mees hammustas sõrme otsast tüki ära. „Nüüd on head! Wanamoor, pane tuli ahju ja prae nad mulle õhtuks ära! Ma lähän ise seniks natuke ilma waatama.“
Nüüd oliwad waesed lapsed kimbus. Kuulsiwad ise kõik, mis wanamees ütles ning nägiwad ka weel läbi haugu, kudas wanamoor ahju küttis ja weikese raudwankrikese sisse tõi. Wärisesiwad ja wõbisesiwad nagu haawa lehed. Wanamoor astus wiimaks kasti juure ja ütles kaant ülesse tõstes: „Tulge nüüd wälja, lapsed! Ma soojendan teid ahju ees.“ Tuliwad ka wend ja õde wälja.
„Istuge seie wankri peale; ma weeretan teid ahju ette“, meelitas wanamoor.
Wend aga ütles: „Ei, meie ei mõista sinna peale istuda. Näita ometi ise!“ Wanamoor näitas käega ja ütles: „Waadake nii, nii: jalad seie, pea sinna!“ Wend aga jälle.
„Istu ometi ise peale, et me’ näeks! Meie ei saa ju muidu aru!“
„Teie kaapsta pead“, pahandas wanamoor, „waadake, nii istuge peale!“ Ja istus wankrisse.
Nii pea kui wanamoor wankris oli, lükas wend wankri ühes mooriga ahju ja rabas ahju ukse ruttu kinni panna.
Noh, nüüd oli lastel oma tuba oma luba.
„Lähäme aga nüüd ruttu teele, enne kui kuri wana tuleb!“ ütles wend.
