— 117 —
„Kullike, pojuke, kas sina tead, kus see peegel on, kes inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse waatab?“
„Tean küll!“ wastas kull. „Aga ta on niisuguse koha peal, kuhu kellegi inimese jalg ligi ei saa. Seal kaugel meres on suur saar; kalju rahnud ümber, et ükski laew ta ranna poole ei saa. Saare linnas elab aga kuninga tütar kindlas lossis, — waat, selle käes on kuulus peegel.“
„Kullike, pojuke, wõta see noor mees turjale, lenda mere saarele ja too ime peegel ära!“
Noor mees mõtles ka: „Olgu, mis on, ma lähän!“
Kull lautas tiiwad laiali, noor mees istus selga ning lind tõusis lendu. Nüüd läksiwad Wana eit laskis kuninga poja hobuse lahti ning see wõis ennast nüüd noore rohuga karastada, kunni peremees kulli seljas sõitis.
Küll wenis õhu sõit pikale. Üheksa ööd-päewa lendas kull ilma kinni pidamata kunni nad saare linna alla jõudsiwad. See oli just üheksama päewa õhtul.
Nüüd hakkas kull kuninga poega õpetama: „Täna ööse lähäd sina kuninga tütre lossi ja tood sealt peegli ära. Aga pane tähele, et sa mitte kauaks sinna ei jäe, muidu wõib meile mõlematele suur õnnetus sündida. — Peegel on kuninga tütre woodi peatsis; wõta ta sealt ruttu ära ja siis tõtta seie. Ära karda midagi, et neitsid ülesse ärkada wõiks. Temal on süda ööl nii raske uni, et ta ka siis ei wirgu, kui hobuse kabja müdin tuas kuulda oleks.“
Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuninga poja kätte ja ütles: „Wärawa suus on kaks karu wahiks. Wiska teisele teine sulg ette ning mine siis kartmata edasi. Tõtta nüüd!“
Kuninga poeg ka kohe teele.
Karud wärawa suus tõusiwad püsti ning ähwardasiwad mehe kallale tulla. Aga nii pea, kui see kulli suled neile ette wisanud, heitsiwad nad jälle maha ning jäiwad magama.
Nüüd läks noor mees kuninga lossi.
Siin nähti kõik magama, nii palju kui selles majas hingelisi oli. Aga tuad oliwad tuledega walgustatud, nagu oleks siin
