— 116 —
Noor mees rääkis oma reisi lu’u ära ja küsis jälle, kas ehk wana eit ei wõiks talle õnne teed õpetada.
„Ei, pojuke, mina seda teed ei tea! Olen hiljuti küll kuulnud, et niisugune peegel pidada kuskil olema, aga kus ta on, sest ei tea ma midagi. Aga tule, noor mees, hobuse seljast maha ning puhka minu majakeses jalgu! Ma kutsun oma pere kokku, ehk teab neist mõni mulle otsust anda.“
Noor mees astus majakesesse. Ei jõudnud küllalt imeks panna, kui puhas ja ilus siin kõik oli.
Wana moor aga wõttis laudilt suure wile ja läks wälja. Wilistas siin, et mets wastu kajas. Korraga kuuleb noor mees wäljas nagu jalgade müdina. Waatab aknast: kõik metsa loomad majakese ümber koos.
Natukese aja pärast tuleb wana eit tuppa ja ütleb: „Ei see pere ei tea peeglist midagi! Kutsun teised; saame näha ehk on need midagi ime peeglist kuulnud ja näinud!“
Wõttis laudilt teise wile ja läks jälle wälja. Wilistas wäljas, et mets jällegi wastu kajas.
Korraga kuuleb noor mees wäljas kihina ja kahina, nagu oleks mitu kümment tuulweski tiiwa käimas olnud. Waatab aknast: Näe imet! Kõik metsa linnud koos! — Wist need wana eidele mõne sala tarkuse ikka teada annawad!
Natukese aja järele tuli wana eit jälle tuppa ja ütles: „See pere ei teadnud peeglist ka midagi! Nüüd on mull üks tark mees weel; kui see ka temast midagi ei tea, siis on peegel wist otsa saanud ehk inimeste käest koguni ärakadunud.“
Wana eit wõttis laudilt kolmandama wile ja ütles: „Tule nüüd ka wälja ja kuula ise oma kõrwaga, kudas wiimne otsus käib.“
Läksiwad ka wälja.
Wana eit pani wile suhu ning puhus, et noore mehe kõrwad kinni jäiwad.
Korraga kuuldakse suurt kohinat, nagu tuleks tuule hoog üle metsa latwade.
Suur kahe peaga kull lendab sauna kõrwa kiwi otsa; raputab tiiwu ja küsib: „Mis metsa memm soowib?“
