— 118 —
lõuna päike paistnud. Ilma takistamata jõuudis ka noor mees kuninga tütre woodi juure. Wõttis silma pilk woodi peatsist peegli, pistis põuue ja tahtis uksest wälja tõtata.
Aga, näe! Laud söökidega ja jookidega tua nurgas.
Noor mees mõtleb: „Kui kauaks see siis kestab! Kinnitan enne wäsind keha ja lähän siis.“
Astus ka lauda ja hakkas mehe moodi sööma ja jooma. Sõi ja jõi nii palju kui süda kutsus.
Tõusis lauast ja mõtles: „Waatan ometi, mida moodi see kuninga tütar on!“
Astub woodi ette ja waatab ja waatab. Aga kes jõudis end siin täis waadata! Kuninga tütar oli nii ilus, et selle sarnast maa peal noor mees enne ialgi weel ’polnud näinud. Ilus kuld sõrmus hiilgas kui päike neitsi sõrmes.
„Mis õnnetust sealt siis tulla wõib, kui ma selle kuld sõrmukse ära wõtan!“ ütles noor mees.
Ja wõttis ka tasakesi neitsi sõrmest sõrmukse ning ruttas sellega ka kuninga lossist wälja, magajatest karudest mööda ning otsekohe kulli juure.
Kull aga pahandas wiiwituse üle, wõttis noore mehe nokaga kuube pidi kinni, wiskas turjale ja tõusis lendu. Just sellsamal silma pilgul oliwad ka karud järel, mürasiwad ja hüppasiwad ülesse, aga see ei aitanud midagi. Kull ja kuninga poeg oliwad peasnud.
Kui nad üle mere kodu poole lendamas oliwad, wõttis kull teise nokaga kuninga poja kinni ja kastis põlwini merde. Tõstis siis jälle enese selga ja lendas edasi.
Natukese aja pärast kastis kull kuninga poja rinnuni merde, ning kõige wiimaks kastis waese mehe kaelani wette. Kuninga poeg karjus igakord, nagu oleks tall tuluke jalatallasi kõrwetanud.
Oliwad nad nüüd merest üle jõuudnud, siis sai kuninga poeg jälle wabamalt hinge tõmmata ning küsis kulli käest:
„Kuule, miks sa mind merel kolm korda wette kastsid? Mu süda wärises sees, kui haawa leht. Ega sa ometi minuga nalja heita ei tahtnud!“
