— 102 —
Tuleb talusse ja westab oma lu’u pikalt ja laialt seal wälja.
Talurahwas pärima: „Näita aga harjaga uss wälja! Sa petad!“
Sant wõtab kinda põhja pidi kinni, raputab ja ütleb:
„Hoidke aga eest, harjaga uss tuleb!“
Ei tule midagi kinda seest wälja.
Sant waatab järele. Peu täis samblaid kindas.
7.
Peremees tuleb talwe õhtul Wiljandist.
Jõuab Parika soo peale; näeb weike tuluke mõni samm tee äärest loitamas.
Mees teadis isegi. et siin wast naljatada tarwis ’polnud. Andis hobusele plaksu piitsaga, et aga ruttu edasi jõuda.
Aga tee, mis sa tahad, hobune ei liigu paigastki! Ajab tiritammi ülesse, nagu oleks mõni kraaw ees olema. Nüüd waene mees hädas. Ihukarwad püsti; külm kahm käib jala tallast pea laeni.
Ei aita aga midagi. Mees astub wiimaks ree pealt maha ja katsub asja lugu järele.
Ei ole kedagi kraawi tee peal ees, aga lahtine hauk küll ees.
Mis nüüd teha?
Mees katsub kõrwast mööda minna, aga soo sealt ka lahti.
Waatab üle õla tagasi: sinine tuli loitab, nagu mõni suur tõrwa küünal. Näe nüüd! Teine tuli weel, kolmas ka — mitu kümmend tuld tandsiwad soo peal!
„Jumal Issa Jumala Pojuke! Mis siin täna öösi ometi peaks olema!“
Nii pea, kui mees neid sõnu ütles, kargas hobune, nagu nõeltest torgatud, häkitselt minema. Mees sai waewalt weel ree saba peale ja nüüd tuhat nelja edasi.
See oli aga mehel õnneks, et tall Issa ristike parajal ajal meelde tuli.
