— 101 —
istub wankrisse ja sõidab edasi. Aga warrul ei maitse mehel söök ega jook; mees päris pool haiglane. Ei tea ka keegi rohtu. Kodu sõites näeb alles mees haiguse asja ära.
Tee ääres, kuhu ta marja poole maha wiskanud, on — pool oinas-tallekest.
Mees oleks isegi pidanud teadma, mis see maasikmari muud wõis olla, kui mõni moonats wõi kulst!
5.
Sulakas mees läks peale lõuna künnihobusega soo äärde.
Pani hobuse paela otsa rohtu sööma, ning wiskas ennast seliti põõsa alla maha. Põletas piipu ja wahtis ülesse poole ning ei mõtelnud ei selle ega teise asja peale, ei seda ega teist.
Korraga kuuleb mees: soost hüüab keegi: „Hohoo! hohoo! Ants!“
Mees ruttu maast ülesse.
Kuulab ja wahib: Ei midagi!
Heidab jälle maha ja mõtleb: „Ehk oli niisamuti kõrwust.“
Tõmbab piipu ja aega mööda nagu oleks mehel unewiirastus peale tulnud — kustub piip ära.
„Hohoo! Hohoo! Ants, Ants!“
„Noh nüüd ei ole enam nalja!“ ütles mees. Tõusis ruttu ülesse, wõttis hobuse käe kõrwa ning läks ära; soost aga nagu karjatas weel keegi järele: „Ants!“
Õhtu rääkis mees oma ime lu’u kodus ära ning lisas weel juure: „Oma elu ajal ei ole ma seda wärki wiirastust weel kuulnud ega näinud!“
Mees oli teisel hommikul haige ning suri kolme päewa pärast ära.
6.
Waene sant tuleb hilja sügisel suurest soost üle.
Näeb: harjaga uss põõsas!
„Oot, oot, küll ma su nüüd kätte saan!“ Rabas ussi järele ning — käes!
Pistab mau kindasse ning sammub edasi.
