— 103 —
8.
Sügisesel laupäewa õhtul tuleb waimu tüdruk mõisast kodu. Tee lähäb külmetand soost üle.
Neiu astub õige tehedaste edasi, aga wõis see nüüd nagu noore were wiis olla, wõi mis ta oli — wärinad käiwad peale.
„Ei tea, mis see peaks ometi olema?“ räägib neiu iseendamisi ja ruttab siis jälle wiledaste edasi.
Juba kesk sood. Häkitselt neiul suur heina kuhi ees!
„Noh, noh, mis nüüd!“ karjatab tee käija ja jäeb kui tulp seisma.
Kuhi seisatab ka.
Neiu katsub pahemalt poolt mööda minna, aga kuhi astub ette.
Neiu katsub paremalt poolt mööda minna, heinakuhi seal ka ees.
„Mis kuhi see ometi peaks olema?“ hakkab neiu nuttes küsima.
Waatab, waatab ja kohkub nüüd weel enam ära: heina kuhi ilma wööta!
Mis wana Pahal wööta kuhjaga wiga mängida!
Tütarlaps hakkab appi karjuma. Karjub ja karjub ihust ja hingest. Aga mida waljumine ta karjub, seda lähemalle tikkub kuhi; tuleb wiimaks nii lähedalle, et heinad neiu näkku ulatawad.
Nenda kestab see piinamine pooleni ööni. Nii pea kui küla kukk aga kirgas, oli kuhi kadunud.
Wäsind tüdruk jõuudis suure waewaga kodu ning — juba wiiti nädala pärast surnu aeda.
Inimesed räägiwad, et praegugi weel sealt soost ööseti nagu appi hüüdmise kisa kuulda olla. Küla rahwas aga panewad tähele, et igal heinakuhjal loomise ajal wöö ümber tehtud saab, ning hakkawad neid kohe sõnutama, kes kuhjale wöö tegemata jätawad.
9.
Saadeti tüdrukud soode samblaid tooma.
Rehitsesiwad ka sarja samblaid täis ning jäiwad siis weel soode kure marju noppima.
