— 100 —
Naine kartis küll, aga täitis siiski mehe soowi.
Mees hakkas muna sööma.
Sööb ja sööb, aga muna ei saa ega saagi otsa.
Mees jätab muist üle ja lähäb magama ning ütleb weel naisele: „No küll see on muna! Ei jõudnud ära süüa, — poole wõrd jäi weel üle.“
Naine arwas kohe ära: „Ega see õige asi ei ole.“
Jah, ei olnud ka õige asi!
Teisel hommikul nägi mees, et ta mitte pardi muna ei olnud söönud, waid midagi muud, sest ülejäenud muna pool oli — pool naabri kassi.
Wanem rahwas keelas ka ikka noorematele ära, et nad midagi ülesse ei tohtinud wõtta, mis soos maas oli. Kulstimuna aga oli see kõige kardetawam, mis soos wõis olla.
4.
Ega ennemuiste keegi kodus enne ei söönud, kui ta kuhugi piule läks. Üteldi: Kümme kodu kõhutäit ei ole ammugi seda wäärt, mis üks pidu sööma aeg.
Mees ja naine lähäwad sügisesel päewal warule.
Tee läheb just soo nurgast läbi.
„Näe, näe, marja otsija lähäb soode!“ kähwatab naine.
„Kus ta on? Ma ei näe midagi!“ wastab mees.
„Sõge, näe maasik mari on alles weel tee ääres maas!“ ütles naine.
„Jah seda ma küll näen! — Toon ometi ära.“
Mees pidas hobuse kinni ja tõi maasika ära.
„Küll on ta aga suur ja mis weel imem on — sügisesel ajal saab inimene weel maasikmarja näha!“ ütles naine.
„Olgu, mis on, ma söön ta ära!“ ütles mees.
„Ära söö!“ keelis naine, „kes teab mis asi see wõib olla, — soo pealt leitud.“
„Mis ime’s ta siis wõib olla!“ mõtles mees ja hakkas marja sööma.
Sööb nüüd ja sööb, aga mine tee ära! ei jõua mees marja ära süüa. Pool jäeb üle. Wiskab jäenussa tee äärde,
