— 99 —
Häkkitselt karjatas kõige wanem poisike: „Waadake, waadake, mis Kulli[1] järwe poolt tuleb!“
Lapsed wahtima.
Aga ei olnud tarwis kaugele wahtidagi. Juba ilus must täkk laste seas soos, tore sadul seljas ning hirnub ja kaabib mis hirmus.
Lapsed oliwad nagu ära keedetud; karjusiwad wiimaks kui ühest suust: „Issa Pojake, Püha Waimuke!“
Hobune nagu maa alla kadunud.
Lapsed jooksiwad soost wälja, nagu oleks neil tuli tallade all olnud ning ei tohtinud millalgi enam ilma wanemate inimesteta Tõrdu soode marjule minna.
Musta hobust aga nähtud Tõrdu soos mitu korda weel. See tuleb sellest pühapäewasest laste käratsemisest.
3.
Hulkus keegi ennemuiste kewade, suwe wõi sügise aegu soo peal, siis nägi ta siin ja seal wana wiisrajakaid, pastla tükka, kinda poolikuid ja kübara ääri maas wedelema.
Wõttis ta mõne neist kulstidest kodu kaasa, küll ta siis nägi, mis ta sai: Mõnikord suri elajas ära, mõnikord lendas kana tule ahju, mõni kord jäi inimene ise haigeks, — nii et õnnetus nagu lausa oleks majasse tulnud. Aga kust see tuli? See tuli kõik kulstist.
Kord läks mees heina ajal soode, lõikas paju põõsast kaks heina kannetawat witsa.
Näe imet, suur linnu muna maas!
„Wist pardi muna!“ ütles mees ja pistis leidisse põuue.
Ei rääkinud sest ka kellegille.
Õhtu koju tulles laseb mees muna ära keeta.
„Ära söö!“ ütles naine. „Mina kuulsin selgeste, kudas muna pajas kiunus; see ei wõi õige muna olla.“
„Mis pagana juttu sa ajad! Anna aga seie! Soola ka!“
- ↑ Kulli järw on arwata poole wersta maa Tõrdu soost eemal.
