et inimesi vette tõmmata ja uputada; ta astub neil meie näki asemele. Siiski tuleb kul mõnekorra veest välja ja otsib enesele koobastes ja urgastes varjupaika. Votjakid nimetavad kuli kiliks. Nende kil tähendab rasket, külgehakkavat haigust, aga ka neid haigusi saatvat, urgastes ja tühjades paikades asuvat kurja vaimu, kes inimestelt ohvrid nõuab.
Kolli tunnevad peale soomlaste enamasti kõik kaugemad Soome sugu rahvad, kui ka vähe muudetud nime all. Seda muudetud nime tuletab meie jõekull meelde. Soomlaste koljo = hiiu ei ole Eestiski päris võeras. Kuusalus Jumida neemel kutsutakse suurt kivivare koljuvareks. Rahvajutu järele tõi muiste üks Kalevi neitsi põlle sees selle kivivare Soomest sinna. Koljuvare tähendab siis umbes sedasama, mis Kalevi vare = hiiuvare.
Kuusalu Virve küla juures hüütakse kõrgemat maanurka Kolju nukaks. Vanasti seisnud seal Kolju kabel, kus Kolju-taadile ohverdati, et see kalasaaki õnnistaks. Kolju-taadist usuti, et ta neid nuhelnud, kes talle ei ohverdanud. Ohvri saaja Kolju-taat sunnib meid selle nime kandjat kõrgemaks olevuseks pidama. Mohni saare ligidal olevat merekohta nimetakse Kolju hauaks. Võimalik, et seda kalaõnnistust andvat Koljut arvati seal hauas asuvat.
Vististi sai meie kollgi vanal ajal ohvrid; vähemalt juhivad mõned iseäralikud nimetused selle peale. Vanasti küpsetati Viru- ja Järvamaal jõuluks „kolli kakku“, mis kogu pühadeaja laual seisis. Sügisel rehepeksu algusel pandi üks vihk, „kolli vihk“ peksmatalt aita, kuhu ta uueni aastani jäi. Mõned kõrred sellest vihust viidi lehmadele piima andmise rohkendamiseks. Teisal võeti tükk liha, „kolli osa“, keedeti sellest karjalaskmise päeva hommikul leent. Seda leent anti kõige pealt karjasele ja ta koerale süüa, lootes, et suvel siis metsloomad karjale kurja ei teeks.
