Matuseajal valati kannutäis õlut ukse ette maha. Seda õlut kutsuti „kolli andeks“. Kõigi nende ohvrite nimed on kolliga ühendatud. Tuleb oletada, et muiste need ohvrid seisid kolliga lähemas ühenduses.
Professor E. N. Setälä väite järele langeb koll nende väheste kõrgemate olevuste hulka, kes Ühis-Soome ajast pärit; seega võib ta siis pikema eaga kiidelda kui suurem osa muid meie vaimusid.
Viljandimaal nõuab laste hirmutisena kolli kõrval veel mumm tähelepanemist. Õieti tarvitakse laste hirmutiseks kolli ja mummu vaheldamisi. Mumm on karvane, must olevus, elab ahju taga, pimedas nurgas, laudil ehk toa peal. Tuule hulumist korstnas nimetakse tihti mummu kisendamiseks. Muidu ei teata mummu tegevuse kohta midagi lähemat (Eesti Kirjandus 1915, nr. 1).
