rena koguna, nagu heinasaad kärmesti edasi lohisedes, puid, põesaid, aedu ja muid vähemaid takistusi teel maha murdes.
Kolli ülesandeks määrab rahvaluule Nemesise töö, kurja tegevuse karistamise. Kurjategemise kohale ilmub koll sagedasti. Mõne teate järele ei anna koll ilmudes kellelegi armu, ka süütumatele, vaid murrab ehk viib ära kõik ettejuhtuvad. Räägitakse juhtumisest, et koll talust kõik peale musta kuke ära viinud. Must kukk võidab saadana ja kõik kurjad vaimud, siis ka kolli.
Meil arvatakse koll tihti suures laanes asuvat.
Kolli tulekul majasse praksuvad seinad ja nagisevad uksed, nii et kardetava vaimu ligiolekut selgelt võib kuulda. Väljas teeb koll liikudes suurt kohinat ja mühinat. Puuduvad teated, kas hõbekuul suudab kolli eemale peletada, nagu muid kurje vaimusid.
Laste hirmutiseks peetakse ka konni, kuid sellest ei teata midagi muud kui et see hirmus, kole elukas ehk vaim olla. Näib, nagu tuleks konni kolli teisendiks pidada.
Kuna meil nii vähe andmeid kolli kohta olemas, püüab prof. E. N. Setälä neid muude Soome-Ugri sugu rahvaste mütoloogiaga täiendada. Soomlastel puudub koll, aga nad tunnevad sõna koljo, mis hiiut, ka suurt elukat tähendab. Eestis tarvitakse ka seda sõna, aga teises tähenduses. Prof. Setälä järele on koll koljost võrsunud, vaimust aga hiiuks muutunud. Koljo kõrval tarvitavad soomlased veel koljumi, koljoi ja koljolaise nime (Finnisch-Ugrische Forschungen, XII, l. 169—183).
Ostjakid nimetavad üht kurja vaimu kuljiks, kes sügavas vees ehk metsas asub ja inimestele püüab kurja teha. Vogulite kul sulab peaaegu meie kuratiga ühte, paneb inimesi varastama, valetama, riidlema, saadab peale selle altmaailmast haigusi ja tapab inimesi. Sürjanite kul viibib vees; ta püüd käib selle peale,
