uuemal ajal, tervise tagasisaamise puhul iga aasta määratud päeval Petseri rännata püha Maarja kuju ette palvetama. Ei või nimetamata jätta, et isegi arstidele, s. o. maa-arstidele — lausujatele, soolapuhujatele tõotusi anti. Mõni haige tõotas „targale“ magamisekoti, palaka ja teki, teine raha, kolmas toiduaineid, nagu jahu, tangu, herneid, ube, isegi liha; jälle teised riideid, nagu sukki, kindaid, rätiku, riideid jne. Tuli tervis tagasi, täideti tõotus.
Isegi surma pärast anti tõotusi. Vaevas taud kedagi haiget liig kaua ja soovisid omaksed talle vaevast ärapäästmist, tõotasid nad haige surma puhul midagi ohverdada, uuemal ajal ikka kirikule ja santidele. Niisama tehti, kui kellegi elu ümberolijatele ja vanaduse ehk muu põhjuse pärast ristiks, vaevaks oli. Tõotati, kui surm selle isiku ära koristab, kedagi iseäraliku anniga meeles pidada.
Lühidalt: tõotustele anti esivanemate päevil laialdane mänguala ega ole nende andmine meie ajalgi hoopis lõpnud.
Tõotused olid germaanlastegi seas väga moes. Joomise puhul anti tihti tõotusi aasta jooksul mingisugust tähtsat tööd teha. (Tacitus, German. 22). Jõulu ajal, aga ka muil pühapäevil tõotasid germaanlased hea meelega midagi korda saata. (Simrock, D. Mythologie, l. 512.)
Ülepea viljeldasid kõik vanaaegsed rahvad tõotusi. Juba Piiblist kuuleme sagedasti tõotusi. Näituseks Jakob tõotas kodumaale õnnelikult tagasi jõudes Beeteli jumalakoja ehitada (1. Moos. 28, 20—22). Tuttavaks tuleb niisama Jehvta lugu pidada. Jehvta tõotab võidu puhul selle, kes ta tagasitulekul kodu koja uksest vasta tuleb, ohvriks anda (Kohtum. 11, 30—31). Tütar tuleb Jehvtale vasta. Isa tõotust kuuldes nõuab see, et isa tõotuse järele teeks. Jehvta tõotuse motiiv kordub tihti Eesti ennemuistsetes juttudes. Neis tõotab ometi enamasti ikka keegi äraeksinud isik õigele teele jõudmise puhul teejuhatajale selle omaks, kes talle kodu kõige esmalt vasta tuleb. Tõotaja mõtleb koera peale, kuid kojuminekul võtab teda vasta — vaheajal sündinud laps emasüles. Teejuhatajana esineb vanapagan, kes hiljemini last, olgu poega ehk tütart, tuleb kätte saama ja selle tõesti ära viib; kuid vanapagana juurest pääseb see pärastpoole põgenema.
Agamemnon tõotab tütre Ifigineia jumalatele ohvriks ja täidabki tõotuse, kuid siin antakse ohver enne, kui veel see täide läinud, mille pärast ohverdati. Ohver igatahes saatis Agamemnoni sihile.
143
