Pärimistelgi pandi tõotuste peale rohkesti rõhku. Loodeti kelleltki varandust pärida, tõotati kohe midagi ohverdada. Ülepea ohverdati vanemal ajal tõotuse puhul Uku vakale, ohvrikivile, hiiele ehk muule ohvrikohale, uuemal ajal aga, mil paganalist ohverdamist taga kiusati, kirikule, santidele. Tõotuse aine muutub, ohvrisaajad jäävad ikka neikssamuks. Uuemal ajal on komme maad võtnud, et paljud tõotuse annud igal pihilemineku ajal tallekese tappa ja pätsi leiba santidele viia. Tallekese tapmine on muidugi kaja muistsest loomaohvrist kellelegi kõrgemale olevusele.
Kevadel seemendamise ajal ohverdas põllumees teadupärast vilja kasvamise pärast. Ühtlasi tõotas mõnigi tulevikuski ohvrit: vanemal ajal tallekese tappa ja ühe määratud päeva aastas täiesti pühaks pidada, uuemal ajal santidelegi ohverdada; isegi viina muretsemine ja õlle keetmine kuulus mõne korra niisuguse tõotuse hulka.
Teelemineja tõotas vanasti, mil teekäijat mitmesugused hädaohud teel varitsesid, õnnelikult päralepääsmise ja kojujõudmise puhul kirikule ja santidele ohverdada. Sagedasti tõotati alles teel hädaohtu jõudmisel. Mõnestki kabelist teatakse jutustada, selle lasknud keegi rikas mees, kes laeval merehädasse sattunud ja seal tõotanud ärapääsmise puhul oma kulul kiriku või kabeli ehitada, tõotuse täitmiseks valmistada. Kabeli ehitamise tõotajad täidavad tavalisesti tõotused, aga küünalde tõotajad püüavad sagedasti tõotustest maha tingida. Näituseks tõotab keegi merehädaline kirikule — harukorral pühale Nikolaile — käejämedused vahaküünlad põlema süüdata, aga kui täitmise-aeg käes, arvab tõotaja, et lihtsad igapäevased rasvaküünlad selle ülesande niisama hästi täidavad kui jämedad vahaküünlad. Kas tõotajad oma jesuiitliku südametunnistusega pärast ristiriidu satuvad, jätavad rahvateated enamasti seletamata, niisama ka, kas Nemesis neid selle teo eest kodu ei otsi.
Tõotusi andsid ohtralt noored mehedki, keda soldatisinel ähvardas. Vabadust kodusel koldel maitsma jäädes olid mehed valmis sunta ja santa meeles pidama. Paraku aitasid nekrutikohuste kandidaate harukorral toredad tõotused. Enamasti jäid sundid, sandid ja kirikud kõigist tõotustest ilma, ei tõotaja sõnamurdmise pärast, küll aga tõotaja soovide mittetäidemineku pärast.
Mehelemineku-ealised viljeldasid vähemalt vanemal ajal tõotusi; kudas lugu ses suhtes meie päevil, ei julge ma ütelda. Soovis keegi tütarlaps kedagi noortmeest enesele jäädavaks eluseltsiliseks, tõotas ta tihti palve täitjatele — ükskõik kes need olid, kas kosjakauba sobitajad ehk muistseaegsed kaitsevaimud — suuremaidki ohvrid. Tavalised surelikud said tõotatud ained isiklikult kätte, muul puhul viidi ohver ohvripaika. Muidugi jäid mõnegi korra tõotatud ohvrid andmata, kui soovitud peig kosja ei ilmunud. Öeldakse, et tütarlapsed vahel õnnelikul soovi täideminekul koguni rohkem ohverdanud kui nad esialgu tõotanud.
Emad tõotasid õnneliku lapsesünnituse puhul seda ehk teist ohverdada. Teised jälle tõotasid kas poja ehk tütre sündimise puhul suurema ohvri, selle järele, kas sünnitaja enesele poega ehk tütart ihaldas.
Haiguse puhul olid tõotused vanemal ajal päevakorral. Oletades, et tõbi maast saadud ehk tuulest tekkinud, tõotati peatsel tervekssaamisel kohtadele, kust arvati haigus tulnud olevat, raha, söögiaineid, isegi riideid ohvriks. Aga niisama tõotati, kui ei teatud tõve tekkimise kohta kindlaks määrata; niisugusel korral viidi tervekssaamise järele ohver kas hiide ehk muule ohvripaigale. Võrumaal ja Setumaal tõotati, vähemalt
142
